TALLINNA POMMITAMINE 9., 10 MÄRTS 1944 HÄVIS 2800 HOONET, 2 TEATRIT, 2 KIRIKUT, MITU MUUSEUMI JA KINOHOONET, HUKKUS 463 JA HAAVATA SAI 659 INIMEST. pilt:ESTONIA teater peale 9.märtsi pommitamist
9. märtsi õhtul algas suur õhurünnak Tallinnale. Ka varem oli linnale toimunud juba mitu õhurünnakut. Seekordse pommitamise tulemusel hävis aga kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast.
Õhurünnak algas õhtul kell 19.45 ja selle esimene laine kestis kella 21.15-ni. Kell üks öösel saabus linna kohale pommitajate teine laine ja pommisadu kestis kuni poole neljani hommikul. Õhurünnaku mõlemast lainest võttis osa umbes 280 venelaste pommilennukit. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke- ja fosforpomme. Lasnamäel paiknenud ööhävitajate Ju-88 eskadrilli üheksast lennukist olid sel hetkel stardivõimelised vaid viis. Ometi lasid need kokku alla 16 pommitajat. Kokku tulistasid sel ööl linna kaitsel olnud õhutõrjeüksused ja ööhävitajate JU-88 eskadrill alla 36-38 venelaste pommitajat.
Selle terrorirünnaku ajal hukkus 463 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Umbes 20000 inimest jäi peavarjuta. Surma sai ka umbes 50 sõjaväelast ja 121 punaarmeelasest sõjavangi.
Pommitamise tulemusel hävis suur hulk ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi. Nende hulgas Estonia teatrihoone, Raekoja platsil olnud Vaekoda ja Niguliste kirik. Hävis palju koolimaju ja kinoteatrid “Amor”, “Mars”, “Modern”, “Bi-Ba-Bo” ning mitmed teised. Kannatada sai ka Raekojahoone.
On ilmne, et kultuuri- ja ühiskondlike hoonete pommitamine oli sihipärane, kuna seal arvati olevat palju sakslasi. Kuid tegelikult oli seal rohkem hukkunuid just tsiviilelanike hulgas. Vaatamata pommitamise jõhkrusele oli ohvreid ettearvarust siiski tunduvalt vähem. Saksa relvajõud selle pommitamisega nimetamisväärset kahju ei saanud ja see oli kättemaks eesti rahvale, kuna hävitati nende elamud, kodune vara ja toiduvarud.
9. märtsi pommitamisel oli ka palju neid viisnurkadega lennukeid, mis Tallinna peale ei tulnudki. Seda mitte armastusest hansalinna vastu, vaid oma nahka säästes - peljati allatulistamist. Surmav last visati alla kümneid kilomeetreid enne sihtmärki. Nii summisid punakotkad pomme ka Kautla ümbruse metsadesse, rabadesse ja mujalegi. Pilt: Niguliste kiriku varemed
Võib arvata, et terrorirünnaku korraldajate sooviks oli rahva hulgas rahulolematuse ja paanika tekitamine ning soov rahvas nälga jätta. Valitses ju sel ajal Tallinnas suur toidupuudus. Tegelikult suurendas toimunud õhurünnak veelgi elanike viha vaenlase vastu.
Tallinna elanikud nälga ei jäänud. Saksa okupatsiooni ajal ei surnud Eestis ükski eestlane nälga. Vaatamata sakslaste poolt kehtestatud toiduainete piirangutele, toitis eesti talumees sõjaraskustele vaatamata oma rahva ära.
Samal ajal kirjeldasid Nõukogude infoallikad toimunud terrorirünnakut kui "suurt võitu" fašistliku saksa armee üle. Nõukogude tagalas ilmunud eestikeelsed ajalehed “Rahva Hääl” ja “Tasuja”, mida Eesti politsei ja Saksa komandantuuri andmetel ka Eestis levitati, kirjeldasid Tallinnale toimunud õhurünnakut järgmiselt:
"Neil päevil pommitasid meie lennukid saksa sõjalisi objekte Tallinna raudteejaamas ja sadamas, mille tagajärjel süttisid põlema paljud vaenlase raudtee-ešelonid ja laod. Sakslane, kes iialgi vabatahtlikult ei loovuta ühtki tolli Eesti pinnast, tuleb sealt halastamatult välja peksta. Eesti rahvas mõistab seda vajadust ja toetab kogu oma jõuga edasitungivat Punaarmeed, hävitades vihatud saksa okupante ning abistades omalt poolt nõukogude lennukeid, aidates neil leida sakslaste sõjalisi objekte, kiirendades seega Nõukogude Eesti vabastamist."
See üllitis väljendas pigem küll terrorirünnaku korraldanud punakomandöride soove tegelikkuse pähe. Kui, siis abistasid ründajaid vaid varem linna imbunud Nõukogude agendid. Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi ajaleht “Tasuja” kirjutas aga 15. märtsil 1944 Tallinnale korraldatud õhurünnaku kohta järgmist:
"Neil päevil sooritas meie lennuvägi tugeva pommirünnaku Tallinna sadamas asuvaile vaenlase laevadele ja Tallinna raudteesõlmes asuvaile saksa sõjaväerongide koondisele. Pommitamise tagajärjel tekkisid tulekahjud. Põlesid sõjaväe-, põletusainete- ja laskemoonarongid. Tulekahjusid saatsid plahvatused. Suuri tulekahjusid ja plahvatusi märgati ka vana sadama, mereväe arsenali, bensiinihoidlate, keemiavabriku ja püssirohuladude piirkonnas. Tulekahjud olid meie lennukite meeskondadele nähtavad kuni 250 km kaugusele. Viis meie lennukit (sic.) ei pöördunud baasidesse tagasi."
Selle, nõukogude infoallikale nii iseloomulikult omase salgamise ja valetamisega püüti korpuse sõjamehi uskuma panna, et Tallinna pommitamine oli ainult järjekordne löök saksa relvajõudude pihta ning kannatada said vaid sõjalised objektid. Ei poolt sõnagi sellest, et hävitati kolmandik linna elamispinnast ja paljud ajaloolised kultuuriobjektid.
Eestis illegaalselt levitatud, 27. märtsil 1944 N. Liidu tagalas ilmunud “Rahva Hääles” oli trükitud üleskutse eesti intelligentsile, kus Tallinna pommitamise kohta kirjutati:
"Tõsi, peame olema teadlikud, et viimane, otsustav võitlus meie armastatud sünnimaa sakslaste küüsist vabastamisel on toonud ja toob raskeid ohvreid meie rahvale. Teame, et Tallinnas on õhurünnaku ajal saanud kannatada hooneid, mis on kallid igale eestlasele, eriti aga kunstitöölistele. Aga teame ka, nagu teiegi, et ainult meie kodumaal vägivaldselt pesitsevad sakslased on süüdi neis ohvrites. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!"
Nagu nähtub, oli sellele tuntud eesti vanasõnale antud tähendus, kus: mets on umbes 50 surmasaanud saksa sõdurit ja paar purustatud tööstushoonet. Laastud aga 436 hukkunud tallinlast, 121 hukkunud vene sõjavangi, 5073 täielikult purustatud või põletatud elamut, “Estonia” teater, Vaekoda, mitu kirikut ja koolimaja ning paljud teised ajaloolised hooned ja kultuurimälestised. Süütute elanike hävitamine ja tsiviilehitiste purustamine ei omanud terrorirünnakute korraldajate silmis mingit tähtsust. See lubab oletada, et "uljad punakotkad" oma pommilaadungid Tallinna kohal huupi alla heitsid.
Nende ridade kirjutajale rääkis üks laskurkorpuse orkestris teeninud Pärnumaa mees, et Tallinna pommitamise ajal oli osa nende orkestrist viidud ühele Leningradi lähistel asunud lennuväljale, kus nad olid pidanud kogu öö mängima terrorirünnakuid sooritanud lenduritele. Iga kord, kui pommitajate eskadrillid oma järjekordselt hävituslennult tagasi lennuväljale olid maandunud, oli tõstetud ohtralt klaase, vehitud tantsida "jablotškat" ja soovitud üksteisele õnne sooritatud "kangelasteo" puhul.
Tallinna hävitamisele aitasid kaasa diversandid
Iidse Tallinna pommitamine oli mõttetu ja sama kuritegelik kui liitlasvägede lendurite poolt ajaloolise kultuurilinna Drezdeni totaalne purustamine. Tallinna pommitamisest teatakse küll üsna palju, kuid mõnda olulist detaili siiski puudulikult või üldsegi mitte. Juba varsti peale pommitamist hakati rahva hulgas rääkima, et seda tehti inglise instruktorite juhendamisel. Antud teemat on uurinud ajakirjanik Jüri Liim, kellel õnnestus üles leida paar tunnistajat, kes töötasid sel ajal Saksa kaitsepolitseis ja kellel olid otsesed kokkupuuted tollaste sündmustega.
Need mehed olid tegevuses ka Tallinna pommitamiste ajal. Nende tunnistuste ja vahetult peale pommitamise rahva hulgas ringi liikunud juttude põhjal on Tallinna pommitamise kohta selgunud mõned täiendavad faktid.
9. märtsil kell 20.00 oli linnas ette nähtud õppehäire. Nõukogude lennukid saabusid aga linna kohale pool tundi varem. See tähendab, et venelased olid õppehäire toimumisest informeeritud. Hiljem see arvamus leidiski kinnitust. Teatavasti esimene rünnakulaine tuli Soome lahe poolt. Linna kohale pilluti välja nn "jõulupuud". Kogu ümbrus muutus valgeks nagu päeval. Seejärel tulid pommitajad.
Julgeoleku ülesandeks oli linnas diversantide püüdmine. Tol ööl saadi neid pealinna süütajaid kätte ligemale sadakond. Nende hulgas oli ka naisi. Millegipärast kinni võetud süütajatest ainult mõned üksikud julgesid osutada relvastatud vastupanu, rõhuv enamus tõstis kibekähku käed üles.
Tänavatel kinni peetud paigutati algselt Laboratooriumi tänavale ja Patareisse. Selle seltskonna ülekuulamistel saadi teada palju olulist. Selgus, et diversandid korjati põhiliselt kokku Leningradist, sealsest oblastist, Pihkva mailt ja Petserimaa venelaste hulgast. Kuu aega koolitati neid pingsalt Leningradi lähistel. Siit imbusid nad üle rindejoone aegsasti Tallinna. Leningradi grupeeringu ülem andis neile peakäsuks kohustuse: toetada Eesti vallutamist. Just vallutamist, mitte vabastamist, nagu hiljem seoses Tallinnaga hakati leierdama.
Langevarjureid visati alla diversantide dubleerimise mõttes, et tagada signalistide tegevus juhuks, kui linna saadetud agendi oleksid mingil põhjusel tegutsemisvõimetud või kinni võetud. Agentide ülesandeks oli tekitada pommitamise ajal Tallinnas hoonete süütamisega segadust ja paanikat. Samuti pidid nad hoonete süütamise ja signaalrakettidega suunama lennukeid sihtmärkidele.
Peale üldalarmi väljakuulutamist esimese pommilaadungi kukutamise alguses ja kogu pommitamiste ajal oli SD võitlusgrupi üheks ülesandeks leegitsevas kesklinnas fikseerida ja likvideerida marodöörid. Neid siiski peaaegu ei esinenudki, kuigi Viru tänaval mõned kaupluserüüstajad maha lasti.
Pommitamisel "jõulupuude" süttimise ajal avastati linna piiridel ka üksikuid langevarjureid, kes heideti arvatavasti alla diversantide - signalistidena. SD võitlusgrupile oli antud käsk need hävitada. Julgeoleku töötajad avastasid ja arreteerisid või tegid kahjutuks paljusid vene diversante, kes loopisid majadesse süütepudeleid. Selliseid tegelasi lasti mitmeid kohapeal maha.
Üsna varsti peale Tallinna pommitamist hakati rahva hulgas rääkima, et seda tehti inglise instruktorite juhendamisel. Nagu nüüd tunnistajate abil on selgunud, vastasid need arvamused tõele.
Põhjus on lihtne. Inglastel olid Saksamaa linnade laospommitamise näol olemas juba nimetamisväärsed kogemused. Neid kogemusi ruttasid nad edasi andma ka oma partnerile ja sõbrale Stalinile.
Õed Juliana Sumin ja Veera Annus on enda vahele võtnud Veera poja Rein Annuse, Juliana Suminal omal lapsi ei olnud. Pilt võib olla tehtud 1950-ndate lõpupoole.
See elekrikviitung näitab, et Sumin Anna, minu vanatädi, on sõlminud lepingu elektri kasutamiseks 01.12.1039, seega võib arvata, et ta on 1939.aasta lõpus kolinud korterisse Suur-Patarei 18 -11. Kas see oli siis uus maja? Mäletan jutte, et teda hoiatasid sõbrad, et sellisesse mereäärsesse korterisse on ohtlik kolida, merelt võidakse seda sõja ajal pommitada. Tallinna pommitamises jäi see maja terveks, vaid aknaklaasid olid asendatud vineeriga. Õhurünnakute ajal mindi kogu perega maja keldrisse.
18.nov.1942.a. Saksa okupatsiooni ajal välja antud elektrienergia eest tasumise kviitung Anna Suminale
Ankeet 2. lk. Võõrkeleoskus: Inglise keel (loen ja tõlgin sõnaraamatu abil), eesti ja vene keelt valdan vabalt, kohtulikule vastutusele pole võetud, välismaal pole viibinud, sugulasi välismaal pole.
